Olen kogenud huvitavaid sümptome oma kehal ja keerulise tee kaudu jõudnud arusaamiseni, et ainult ise saab ennast aidata. Kolm aastat tagasi sain ma ühes rühmatreeningus vigastuse, mille järel hakkas mu kere keskosas lihas krampi tõmbuma alati, kui alla kummardusin. Aasta pärast olin kohas, kus mu lülisambast kolmes kohas närvid pitsusid ja närviimpulsid jooksid kaelast sõrmedesse ja istmikust varvastesse. Suurest hirmust tekkis depressioon ja sellele lisaks veel hulk seedehäireid, pikad istumisperioodid 40ndates aitasid kaasa puusade (valud) ja vaagna piirkonna (lekkiv põis) vaevustele.
Siis lõpuks sain aru, et ma pean ennast ise sellest välja tõstma. Või vaikselt liikumise hääbumisega ja erinevate valudega leppima. Keegi väljastpoolt mind ei aidata ei osanud. Alustasin basseinis ujumisega 10 minutit korraga (mis ühel hetkel muutus ujumise algkursuseks). Uurisin üle maailma erinevate arstide ja füsioterapeutide arvamusi ja õpetusi, kogusin infot ja treenisin ennast väga aeglaselt, sest tihti tekkis tagasilööke. Paar korda tõmbasin lund rookides selja ära, olen elanud elutoa vaiba peal selili nädalaid. Tänaseks on need sümptomid enamuses seljatatud, selleks läks 1 aasta ja 3 kuud igapäevast järjepidevat tegelemist.
Maailmas on kogemusi, kus ka 80 aastased saavad oma erinevaid vaagna ja põiega seotud sümptomeid väga edukalt toetada vastava treeninguga.
Sellised juhtumid, lisaks istmikunärvi pitsumisest ja lülisambast tulenevate valudega on paljud keskealised inimesed probleemi ees, et enam ei saagi midagi teha. Peale 45ndat eluaastat me lihtsalt vajame igapäevast teadlikku füüsilist liikumist! Põhiline baas on treenida kerelihaste, puusade ja vaagna liikuvust ja jõudu, mis on aluseks sellele, et saaks vabalt igas eas lund rookida😊
Minu treenigud siin annavad baasi selleks, et teises elupooles ennast tugevalt ja mõnusalt tunda. Ennast ette valmistada jooksmiseks, tantsimiseks, jõusaaliks või nendele trennidele tugev toetus anda, et vigastusi vältida.
